Jüri Kolk on lühikese aja jooksul ilmutanud hulga luuleraamatuid, kuid ka neli kogu lühiproosat „Teisipäevamaa“ (2014), „Suur võidujooks“ (2015), „Naistepäev“ (2017, sealt on pärit ka siinne pala „Paul“), ja romaani „Roheline suits“ (2017). Meeldib või ei meeldi, aga ilma Kolgita ei saa! Tuglase novelliauhind on temalgi taskus, loo eest „Sünnimärk“ (Looming 2015/10).

Mudlum (pseud) on avaldanud jutukogud „Tõsine inimene“ (2014) ja „Linnu silmad“ (2016), jutustuse „Ilus Elviira“ (2015) ning valimiku esseid ja kirjanduskriitikat „Ümberjutustaja“ (2017). Lugu „Ilma alguseta, ilma lõputa“ raamatust „Linnu silmad“ sai 2017. aastal Tuglase novelliauhinna. „Qiaotou nööp“ ilmus Vikerkaares 2017/1-2.

Mart Kivastik on avaldanud jutukogud „Homme“ (1993), „Palun õnnelikuks“(1996), „Kui sa mind ei armasta, ära mine ära“ (2003), „Kurb raamat“ (2008), „Autoportree naise ja hobusega“ (2015), lisaks romaanid „Varblane“ (1999) ja „Vietnami retsept“ (2012), ohtralt näidendeid ning mitu esseistika- ja publitsistikakogumikku. Tuglase novelliauhind on talle osaks langenud kahel korral (1999 ja 2015). Siinne novell „Jaama 12“ ilmus Vikerkaares 2017/10-11.

Janar Ala on seni kokku pannud kaks lühikesi ja veel lühemaid palu sisaldavat raamatut: „Ekraanirituaalid“ (2014) ning „Oma rahva lood“ (2018). Viimases on sees ka algselt Vikerkaare „Mütoloogiate“-sarjas ilmavalgust näinud „Sült“ (2017/1-2).

Margit Lõhmus on seni oma loomingut avaldanud ajakirjades Värske Rõhk ja Vikerkaar. Lähiajal on oodata tema esimese raamatu ilmumist. „Vulva klubi“ ilmus Vikerkaares 2017/1-2.

Donald Tomberg on kirjutanud žanripiiride vahele mahakukkunud teosed „Kazimir, Vladimir ja teised“ (2010) ja „Veelkord Kazimirist, Vladimirist ja teistest“ (2015). Samasugune saatus kippus tabama ka tema Vikerkaares 2017/7-8 ilmunud tükki „Arno, isa, koolimaja ja tunnid“, aga toppisime selle siiski meelekindlalt novelli alla.

Juhan Voolaid on olnud sel sajandil täitsa keskmiselt viljakas eri žanrides kirjutav autor, kes aga kriitika tähelepanu pole seni eriti köitnud. Näiteks „Ideaalne taies“ (2016) on annoteeritud seiklusjutuna, „Tartu õuduskaupmees“ (2016) sisaldab kolme põnevikku, viimatine jutukogumik „Läbilööjalammas ja marukoer“ (2017) on pühendatud loomadele, siinses valikus olev „Lõvi“ nende hulgas (esmalt ilmunud ajakirjas Looming 2017/8).

Armin Kõomägi on avaldanud neli novellikogu: „Amatöör“ (2005), „Nägu, mis jäi üle“ (2007), „Minu Mustamäe“ (2013) ja „Minu erootika saladus“ (2017), millest pärineb ka läinudaastase Tuglase novelliauhinna pälvinud lugu „Goglomov“. Varem on sama preemia antud ka novellile „Anonüümsed logistikud“ (2005). Juttude vahele on Kõomägi jõudnud kirjutada ka kolm romaani: „Pagejad“ (2009), „Hea firma“ (2011) ning „Lui Vutoon“ (2015).

Mihkel Mutt on samuti kirjamees, kes ilmselt väga üksikasjalikku tutvustamist ei vaja. Ta on ligi mitme aastakümne jooksul avaldanud hulga ajastutundlikke romaane, näidendeid, publitsistikat, mälestusi jm. Kuid kaugeltki mitte viimases järjekorras ka jutukogud „Fabiani õpilane“ (1980), „Mehed“ (1981), „Vana Fabiani nutulaul“ (1988), „Kerge meel“ (1989), „Üleminekuaeg“ (1995), „Elu allikad“ (2002) ja „Siseemigrant“ (2007). Tuglase novelliauhinna on ta saanud 1981. ja 2008. aastal. „Suure Poobsi vaikimine“ on pärit Loomingust 2017/3.

Friedebert Tuglas on eesti kirjandusloos kujunenud omamoodi novelli sümbolkujuks. Ja kuna siinne kogumik on seadnud sihiks lisada igasse köitesse ka üks täpselt saja aasta tagune novell mõnelt klassikult, siis tundus ilus alustada sarja just temaga. Tõsi, „Inimesesööjad“ jõudis esmalt ilmuda juba 1916. aastal Päevalehes (nr 291), kuid kirjandusse kinnistus siiski just novellikogu „Saatus“ (1917) kaudu. Siin trükitakse see „Kogutud teos- te“ 2. köite (Novellid II) versioonis (1987).

Martti Kalda debüteeris novellikoguga „Viimsepäeva laupäeva hommikul“ (2017), mis koondab Loomingus ja Vikerkaares ilmunud lugusid. Raamatu siin taasavaldatud nimilugu ilmuski esimest korda alles selles.

Lilli Luuk (pseud) on 2017. aasta Tuglase novelliauhinna laureaat. Saadaolevatel andmetel on „Auk“ tema esimene ja seni ainus ilmunud pala. Võib-olla on pseudonüümi taha peituv isik mõne teise nime all kirjutanud juba terve virna teoseid? Pole aimugi. Pärjatud lugu ilmus ajakirjas Looming 2017/2.

Andrus Kivirähk on kirjutanud nii palju raamatuid, et ei tasu proovidagi neid kõiki üles lugeda. Tuletame vaid meelde, et nende hulgas on ka palju n-õ novelle, olgu neid siis parajasti ka nimetatud juttudeks, lugudeks, piltideks, vesteteks, följetonideks või muuks: „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“ (1995/2018), „Pagari piparkook“ (1999), „Jutud“ (2007), „Jumala lood“ (2009), „Lood“ (2012), „Inimväärne elu“ (2015) jm. „Vanaisa ja metsavennad“ ilmus Loomingus 2017/10.

Meelis Friedenthal on avaldanud romaanid: „Kuldne aeg“ (2005), „Mesilased“ (2012) ja „Inglite keel“ (2016) ning jutte ulmeantoloogiates. Siin taasavaldatud jutustus „Kasuksepp“ ilmus antoloogias „Eestid, mida ei olnud“ (2017) ning võitis parima eesti autori lühijutuna Eesti Ulmeühingu aastaauhinna Stalker.

Mari-Liis Müürsepp on kirjutanud lugusid veebiväljaandesse Nihilist. FM ja noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk. „Elajad“ ilmus viimase 2017. aasta talvenumbris (nr 52).