Urmas Vadi on avaldanud kaksteist raamatut. Jutukogusid on nende hulgas tinglikult viis. Tinglikult, sest seegi asi on vahel veidi segane. Tuglase auhinna on ta saanud kahel korral. Vadile meeldib väga päris inimeste üle nalja visata, see pole õige Vadi jutt, kui seal pole sees mõnda rohkem või vähem tuntud isikut. Kui kellelegi tunduvad siinsed autoritutvustused kohati natuke kahtlased, vaadaku terasemalt kogumiku koostajate nimekirja. „Testament“ ilmus Vikerkaares 2018/1–2.

Tauno Vahter on kirjastaja ja tõlkija, kirjastuse Tänapäev peatoimetaja. Jääb üle vaid oletada, miks ta viimasel ajal ise kirjutama on hakanud. Kas võib olla, et kirjastajana on ta pidanud lugema nii palju halbu käsikirju, et ta ei pidanud enam vastu ja otsustas midagi selle vastu ette võtta? Igatahes üldse mitte edutult. „Surm uusaastal“ ilmus Loomingus 2018/2.

Toomas Haug on viljakas kriitik ja kirjandusloolane, kuid talt on ilmunud ka mälestusliku koega ilukirjandusteos „Mööda Koidu tänavat“ (2014). Inimesena on Haug väga vaikne ja rahuliku moega, vaatab vahel Loomingu kohvitoast Harju tänavale, nagu tahaks ka sellest tänavast raamatu kirjutada. Saaks see vast olema üks põnev raamat! Siinne lugu „Ema hääl“ avaldati esmalt Loomingus 2018/6.

Armin Kõomägi on Tiit Piibelehe ümberpööratud variant. Kui Vilde näidendis oli Piibeleht vaene kirjanik, kelles äkitselt avaldusid logistilised võimed ja riukalikud äriideed, siis Kõomägi oli esmalt ärimees ja alles siis hakkas kirjanikuks. Ka tema novellides on alati mingi kaval kruvi sees. Ta on avaldanud kolm romaani ja neli novellikogu. Ta kaukas on ka kaks Tuglase novelliauhinda. Käesoleva kogumiku pala „Reetur“ ilmus Vikerkaares 2018/3.

Taavi Eelmaa on eelkõige tuntud näitlejana. Kuid ta on ka näitekirjanik, luuletõlkija, luuletaja ja prosaist. Tema kirjutistest on eriti tähelepanuväärne ilukirjanduse, esseistika ja mõttekirjanduse sugemetega Teatriaabits, mis ilmus veebiajakirjas ZA/UM. Näitlejana on tal juba selline nägu peas, et niipea kui ta lavale või ekraanile ilmub, on kindel – nüüd hakkab sündima midagi väga imelikku. See kehtib täiel määral ka ta juttude kohta. „Külm rubedo“ avaldati esmalt Vikerkaares 9/2018.

Kaarel B. Väljamäe on EKB Tallinna Mosaiik Koguduse pastor. Aga peale selle ka luuletaja ja draamakirjanik, kellelt on ilmunud kolm luuleraamatut ja tulnud lavale kolm näidendit. Jutt „Laps to go...“ pärineb ajakirjast Looming 2018/1.

Maarja Kangro on seni avaldanud üksteist raamatut, sealhulgas neli jutukogu. Ta on kahel korral pälvinud Tuglase novelliauhinna. Kangrol on ka kirjastus Nähtamatu ahv, ühe oma raamatu esitlusel pani ta ette hirmuäratava ahvimaski ja hakkas klaverit mängima. Midagi tal nende ahvidega on, aga ise ta ahv ei ole, seda tõestab juba see, et enamik kirjanikkegi ei suuda nii hästi kirjutada, mis siis ahvidest rääkida. Novell „Tseremoonia“ avaldati esmalt ajakirjas Vikerkaar 2018/1–2.

Kai Kask on üks väheseid, keda Jüri Arrak on maalinud kena inimesena, mitte nõnda, nagu oleks inimesel ajud välja lastud ja siis ta veel jooksma pandud, nii et need ajud loksuvad jalipendavad ettetaha ja küljelt küljele. See portree ilutseb ka Kai Kase novellikogu „Kogetud teosed“ (2018) kaanel. Enne seda on Kase lugusid ilmunud peamiselt Vikerkaares, kust (2018/12) on võetud ka siinne pala.

Toomas Vint on kunstnik ja novelliklassik, kes juba pool sajandit tagasi luhvtitas eesti novellitare läppunud ruume koos Mati Undi ja Vaino Vahinguga. Ta sulg on endiselt terav, mõte vahe ja teemad õilsad ning inimlikud, ehk isegi üllad, aga Vint teab ka seda, et inimene ei jõua lunastuseni valgete kinnastega ja vahel peab tegema ka pattu. Lugu „Salapatune“ ilmus Vikerkaares 2018/12.

Margit Lõhmus alustas nagu Vintki kunstnikuna. Oma jutte on ta avaldanud ajakirjades Vikerkaar ja Värske Rõhk. Ja huvitaval kombel kehtib see, mis äsja valgetest kinnastest ja patutegemisest öeldud, samuti pea kogu Lõhmuse proosa kohta. Nimetagem sellist seost siis näiteks pidulikult – „ajastutevaheliseks sidemeks“. „Ma tulen üheöösuhtest“ ilmus Värske Rõhu 2018. aasta suvenumbris (nr 54).

Janar Ala on seni kokku pannud kaks lühikesi ja veelgi lühemaid palu sisaldavat raamatut. Lühikesed on tema lood seetõttu, et Alal lihtsalt pole aega pikemaid kirjutada. Aastaid töötas ta Postimehes kultuuriajakirjanikuna, see võttis omajagu tema ajast, aga mis peamine, Alal on kodus kana, kes nõuab ta tähelepanu, sest kana tahab arutada kultuuriajakirjanduse teemadel. Niipea kui Ala istub laua taha, et mõnd pikemat lugu kirjutada, sekkub kana. Pala „Pole hinge“ pärineb Ala viimasest kogumikust „Oma rahva lood“ (2018). Selle loo kirjutas ta öö hakul, kui kana juba magas.

Andrus Kasemaal on raamatuid kaheksa: luulekogud ja kaks romaani. Mõnedest ta tekstidest jääb mulje, et Kasemaa elab kohas nimega Poeedirahu. Kui see nimi Google Mapsi sisse lüüa, ei saa me aga ühtegi tulemust, ja vahel tundub isegi, et sel kohal on lausa võime ruumis ümber paikneda. Kus see koht täpselt on, kus poeet saab rahus olla, teavad ilmselt vaid Kasemaa ise ja võib-olla ka Juhan Liiv, kes kirjutas lumehelbekesest luuletuse. Kasemaa jutt „Lumehelbeke“ on esmalt ilmunud Vikerkaares 2018/9.

Riste Lehari on salapärane autor, kellest on teada ainult seda, et ta on õppinud Tartu ülikoolis teoloogiat ja töötab Tartu Uues Teatris. Salapärane on ka see, et ta on avaldanud vaid kolm juttu, neist kaks 2018. aastal Värskes Rõhus, kust on pärit ka „Bassein“ (nr 54, suvi), ja ühe juba uuel aastal ajakirjas Vikerkaar.

Tõnis Tootsen sai tuntuks oma esikromaaniga „Esimene päev“. Esmalt kirjutas ta seda teksti aastaid, siis kujundas ja lisas igale eksemplarile ka füüsiliselt oma autorikäe puudutuse. Näiteks ühel suvehommikul Rõuges läks Tootsen lõkkeaseme juurde ja lasi raamatul veidi pruunikamaks tõmbuda, nagu Vladislav Koržets grilliks kala. Näib, et Tootsen teab, kuidas maitsvat kirjandust teha. Novell „Roopas“ avaldati Vikerkaares 2018/10–11.

Ave Taavet on kunstnik, kes kirjutab ja joonistab lugusid. Mõned kirjanikud jälle kirjutavad sõnadega pilte, need asjad on üldse segased. Võivad muunduda, moonduda ja ümber pöörduda nagu naine jutus „Silitada siili“, mis ilmus kõigepealt Värske Rõhu 2018. aasta sügisnumbris (nr 55).

Madis Aesma ei olegi nagu kirjanik, pigem on ta bändimees (Ans. Andur, Köök) ja raadiohääl (Raadio 2s aastaid hommikuärataja ametit pidanud), mõnusa sügava häälega, lisaks kannab põskhabet nagu Pusškin ja on Jaan Pehki sõber. Ilmselt sellepärast kirjutas ta ka pala, mis enne käesolevat kogumikku ilmus ajakirjas Vikerkaar 2018/4–5.

Jan Kaus on kirjutanud oma vanuse kohta juba väga palju, kui ta nii jätkab, peavad talle teed andma nii Jaan Kross kui Arvo Valton. Ta on kirjutanud luulet, novelle, romaane, esseistikat, lisaks uurib ta taevalaotust ühest tähetornist, mille äi talle on ehitanud, teeb ka bändi (Jan Helsing), joonistab. Selline võimekas inimene teeb kohe kadedaks. Kuigi ka kade ei saa Kausi peale olla, sest oma teostes tahab ta, et kogu maailm oleks parem paik, et kõik inimesed saaksid hästi läbi ja lõpp oleks õnnelik. Ja kõige selle kõrvalt jõudis ta 2004–2007 olla kirjanike liidu esimees! Tema Tuglase novelliauhinna võitnud lugu „Õnnelik lõpp“ ilmus novelliraamatus „Enne kui unisusest saab reegel“ (2018).

Tiit Aleksejev on endine mitmekülgne diplomaat ja praegune kirjanike liidu esimees. Ta on alati hästi riides, sõbralik ja meeldiv inimene. Erialalt ajaloolasena kirjutab ta oma tekste diskreetselt kaugemast või lähemast ajaloost. Ka kogumikus ilmuv Tuglase novelliauhinna võitnud „Tõlkija“ on seda masti, algselt ilmus lugu Loomingus 2018/7.

Johannes Semper (1892–1970) oli siurulasest luuletaja, novellist, näitekirjanik ja mitte viimases järjekorras esseist, kes sadakond aastat tagasi tutvustas maarahvast esimest korda mitmete uusimate lääne kunsti- ja mõttemoodidega. Edasised elukäänud viisid teda siia ja sinna, sealhulgas Varese valitsusse haridusministriks. Aga mis hämmastav: nagu Kaus ja Aleksejev, jõudis ta (aastatel 1946–1950) samuti olla kirjanike liidu juhatuse esimees – enne kui eesti kirjanduse suurimaid kosmopoliite kodanliku natsionalistina paljastati. Siinkohal peavad kogumiku „Eesti novell“ koostajad vajalikuks siiralt kinnitada: et sellesse raamatusse sattuda, ei pea tingimata olema olnud kirjanike liidu esimees. Ka kõigil teistel on võimalus.„Püha umbrohi“ on pärit otse 20. sajandi eesti moodsa kirjanduse ürgüsast – meie kirjandusloo ühest kultuslikumast väljaandest, Siuru-albumitest, täpsemini nende teisest köitest (1918). Jutt on noorsoole nii kahjulik, et seda ei võetud isegi Semperi esindusliku teostesarja novellivalikusse (1967). Siin il- mub ta muutmata kujul.